„Latvijas Gāze tegeleb aktiivselt oma tootevaliku täiendamisega, lisades põhitoodete kõrvale vähese süsinikheitmega tooteid. Selle suuna edendamisel investeeritakse vahendeid taastuvressurssidest toodetud gaasi arendamisse, osaletakse aktiivselt normatiivaktide väljatöötamises, viiakse läbi sobivaimate tehnoloogiate analüüsi, uuritakse taastuvgaasi pumpamisvõimalusi jaotusvõrkudesse ning kasutusvõimalusi transpordis, samuti haritakse ühiskonda, esinedes seminaridel ja avaldades teemakohast värsket teavet,“ selgitab Latvijas Gāze äriarendusjuht Olavs Ķiecis.
Biometaani eelised
Kuigi maagaasil, mis praegu annab umbes 25% üleilmsest primaarenergiast, on madalaim süsiniku jalajälg, tõstetakse üha enam esile vähese süsinikusisaldusega gaaside tähtsust. Sellised on näiteks anaeroobse kääritamise teel toodetud biometaan, sünteetiline maagaas ja madala süsinikusisaldusega vesinik. Praeguse tootmisvõimsuse, aga ka biometaani, sünteetilise maagaasi ja vesiniku suhtelise kulutaseme põhjal võib järeldada, et poliitiliselt tasuks prioriseerida just biometaani. Biometaani eelistest räägitakse enamasti vaid energeetika vaatenurgast, samas on oluline meeles pidada ka kõiki positiivseid külgi, mida biometaani tootmine tähendab keskkonnakaitse ja jätkusuutlikkuse seisukohalt.
Olemasolev taristu on heas seisukorras ja sobiv ka biometaani jaoks
Biogaas ja biometaan on taastuvgaasid (TG), mis aitavad vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid kogu nende väärtusahelas. Nende gaaside kasutamine on möödapääsmatu, kui soovime kiirendada kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist erinevates sektorites, sealhulgas tööstuses, kaugküttes, transpordis ja põllumajanduses.
Biometaani toomine maagaasi jaotusvõrku traditsiooniliste gaasiliste energiakandjate asemel ei nõua täiendavaid investeeringuid uue taristu arendamiseks. Ka Läti maagaasitaristu on valmis biometaani vastuvõtmiseks. See on võtmetingimus, et kiirendada gaasivarustussektori süsinikuheitme vähenemine ja tagada tarbijatele taastuvenergia kättesaadavus taskukohase hinnaga. Lisaks on biometaani lihtne säilitada ja toota kindlas mahus, tasakaalustades teistest taastuvenergiaallikatest nagu päike või tuul tuleva energiavarustuse vahelduvust. Kuna jäätmed tekivad lokaalselt, toodetakse biometaani kohalikest ressurssidest, kindlustades kohaliku turu stabiilsust ja vähendades sõltuvust välistest teenusepakkujatest.
Jäätmetest energiaks
Biogaas tekib orgaaniliste materjalide ja jäätmete lagunemisel. Jäätmed paigutatakse ilma hapnikuta biogaasi bioreaktoritesse. Erinevate bakterite toimel orgaanilised ained lagunevad, vabastades gaasisegu, mis koosneb: 45-85% metaanist ja 25-50% CO2-st. Seda loomulikku protsessi teatakse ka anaeroobse seedimisena, mida on iidsetest aegadest alates kasutatud leiva juuretisega kergitamisel ja õlle valmistamisel. Protsessi lõpptulemus on laialdaste kasutusvõimalustega TG. Biogaasi puhastamisel saadakse biometaani. Biogaasi puhastamisel CO2-st, veest, vesiniksulfiidist ja muudest lisanditest saadakse kõrge kütteväärtusega gaas, mida saab suunata maagaasivõrku ja kasutada, ilma et peaks tegema muudatusi maagaasi ülekande- ja jaotusvõrgus või lõppkasutajate seadmetes.
Säästev põllumajandus ja süsinikuringi sulgumine
Biogaasi tootmisega ehk jätkusuutliku planeerimisega ressursihalduses ja energeetikas on otseselt seotud ka säästev põllumajandus ja nn süsinikuringi sulgumine.
Biogaasi tootmisprotsessi käigus tekkiv kääritusjääk – lagunenud biomassi järelejäänud osa – on stabiilne, orgaaniline ja toitaineterikas (N, P, K) substraat. Erinevalt biogaasi tootmiseks kasutatavast toorainest saab kääritusjääki kohe kasutada orgaanilise väetisena. Orgaanilise väetise kasutamisel on mitmeid eeliseid: ennekõike võimaldab see taaskasutada toitaineid ning asendada mineraal- või fossiilväetisi. Võrreldes toorsõnnikuga on kääritusjääk siiski desinfitseeritud, sest biogaasi tootmisprotsess neutraliseerib enamiku selles leiduvatest haigustekitajatest.
Biometaani tootmisel tekib biogaasi puhastamise kõrvalsaadusena CO2. Selle voo kaudu saab maksimeerida fotosünteesi potentsiaali kasvuhoonetes. Samuti leidub CO2 laialdaselt kasutusvõimalusi toiduainetööstuses. See on nn lühikese süsinikuringi viimane etapp – protsess, mis algab orgaanilistes jäätmetes sisalduva süsiniku kasutamisega biogaasi tootmiseks. Lühike süsinikuring jätkub kääritusjäägis leiduva süsiniku korduvkasutamisega ning lõpeb atmosfääri paiskuva süsiniku kasutamisega fotosünteesis.
Puhas transport
Transpordisektoris kasutatakse biometaani biokütusena kokkusurutud (CNG) või veeldatud (LNG) kujul, nimetades tooteid vastavalt bioCNG-ks või bioLNG-ks. Biometaani kasutamine transpordis on kasvuhoonegaaside vähendamise seisukohalt oluline, võttes arvesse sõidukite süsiniku jalajälge (well-to-wheel). Ainult ühe TG – biometaani – potentsiaali rakendades on võimalik saavutada reaalne keskkonnasaaste vähenemine kahes väga energiamahukas transpordisektori lõigus: kaubavedudes ja meretranspordis. Neid on keeruline elektrifitseerida ja võimaliku elektrifitseerimise objektiivne kasutegur oleks märgatavalt väiksem kui näiteks sõiduautode või ühistranspordi puhul.
Ringmajanduse põhimõtete rakendamine
ELi strateegiline algatus Ressursitõhus Euroopa osutab võimalustele, kuidas parandada ressursside tõhusat kasutamist üleminekuperioodil, leides sünergiat valdkonnavahelisest poliitikast (eelkõige liikudes vähese süsinikuheitmega majandamise poole, mis hõlmab taastuvaid energiaallikaid, transpordi moderniseerimist ja energiatõhususe meetmeid), tagades loodusvarade säästva kasutamise ning tõhustades üleminekut ringmajandusele. Euroopa ressursitõhususe ja ringmajanduse juhendis määrati kindlaks konkreetsed suunad ressursitõhususe poliitika väljatöötamiseks EL-is, mida on juba rakendatud Saksamaal, Austrias, Taanis, Tšehhis, Soomes, Iirimaal ja mitmetes teistes EL-i riikides. Ka energeetika vallas on üleminek ringmajandusele neis riikides edukam kui mujal.
Biogaasi toodetakse peamiselt orgaanilistest jäätmetest, mis iseenesest tähendab, et see protsess on osa ringmajandusest, kuuludes täpsemalt energia ringmajanduse üldisesse raamistikku. Biogaasi tooraineks võivad olla põllumajandusjäätmed, sõnnik, aga ka kodumajapidamistest või tööstus- ja kaubandusobjektidelt pärit biojäätmed. Lisaks on biogaasi võimalik saada reoveest ja prügilatest, mis suurendab veelgi selle lisandväärtust sekundaarse ressursina.
